5 Ühing ja juhataja

Ühing (MTÜ, äriühing, aga ka Eesti Vabariik) on juriidiline isik. Juriidiline isik on fiktsioon, inimeste kokkulepe või ühe inimese otsus, kirjapanduna paberil, tänapäeval siiski üha enam digitaalsel kujul (digiallkirjastatud ja puha), tegutse-da ühe nime all, teatud ees­märkidel ning tingimustel. See asutamisleping või
-otsus (vahel ka ühinguleping) on regist­reeritud kuskil registris (andmebaasis). Kuigi osa­nikeks ja liikmeteks võivad olla ka teised ühin­gud, on lõpuks kõigi ühingute taga ini­mesed. Kasvõi juhatuse liige, nt OÜ puhul
[…] Juhatuse liige peab olema teovõimeline füüsiline isik. ÄS § 180 lg 2.

Juhataja, enamasti juhatuse liikme, aga ka täis­osa­niku (täis- ja usaldusühingute puhul, viimase pu­hul teatud juhtudel ka usaldusosaniku) poolt ühingu nimel tehtavad tehingud on samad, mis ühingu tegevused, kuna juhataja on paberil ole­va kokkuleppe ehk ühingu esindaja. Paber ei saa end ise kaitsta, inimene saab teda kaitsta. See­tõt­tu on iga ühingu taga inimene, ükskõik, mis skeem välja mõeldakse. See olgu julgus­tu­seks, kui tuleb tegemist teha petistega.

Ühingu või FIE erinevus töötajast (esindajast) on, et tšekile paneb esindaja müüjaks ühingu või FIE nime. Isegi kui tšekil on tööandjale lisaks ta enda nimi, siis seetõttu, et ta esindab töö­and­jat (sellega et aitab müüa kaupa), mitte ei müü en­da vara. Esindusõigus (ehk esindamist regu­lee­rivad seadused) on üks väga-väga olu­li­ne õi­gus (ehk väga-väga olulised seadustest tu­le­ne­va­te põhi-mõtete kogum). Esindusõigust on kä­sit­letud TsÜS § 115-131.

Oluline on teada, millal võid esindada ja millal ei või. Samuti teada, et kui keegi teeb su eest min­gi tehingu sinu nimel, siis sina vastutad. Ei, mit­te keegi teine, vaid sina vastutad esmalt. Võib olla õnnestub sul kahju tekitajalt midagi väl­ja nõuda, võib olla ka mitte. Võib olla hakkab te­mast kahju. Kahjud kannad aga sina.

4 Ühingute piiblid ning abimaterjalid

Olgu öeldud, et ÄS on üldiselt ühingute piibel. Ena­masti käsitleb see seadus äriühinguid, aga ka mittetulundusühingute seadus (MTÜS) viitab osa nõudeid ÄS kaudu, nt MTÜS § 36 lg 5:
[…] äriseadustiku § 4 lõike 6 alusel kehtestatud […].

Raamatupidamises aga toimetab Raamatu­pi­da­mi­se seadus (RPS) paljuski raamatu­pidamise toim­konna juhendite (RTJ) abil:
Finantsarvestuse korraldamine ja finants­aru­and­lu­ses kasutatavad arvestus-põhimõtted ning infor­mat­siooni esitusviis peavad olema kooskõlas käes­ole­vas sea­duses sätestatud nõuetega ja ühega järg­mi­sest ka­hest finantsaruand-luse standardist: 1) Eesti fi­nants­aruandluse standard. RPS § 17 lg 1 ja -p 1.
See viitab tagasi seaduse alguses olevatele mõistetele:
Eesti finantsaruandluse standard – […], mille põhi­nõu­ded kehtestatakse käes-oleva seadusega ning mida täpsustab käesoleva seaduse § 34 lõike 4 alusel kehtestatud valdkonna eest vastutava ministri määrus (edaspidi toimkonna juhend). RPS § 3 p 7.

Eestis töötavad seadused sageli teineteise või määruste jm aktide (nn abimaterjalide) abil.

3 Võimaluste ühendamine ehk tsentraliseerimine

Väljast vaadates on iga kauplus iseseisev. Seest poolt muidugi teab ettevõtja ise, kui palju on seal igal kauplusel iseotsustamise õigust ja palju sõl­tub nö keskusest, keskkontorist. Võib arvata, et raamatupidaja(d) on kõikidele kauplustele ühi­sed, mitte et igal kauplusel on oma raamatu­pi­da­ja. Võib olla eri riikides on siiski erinevad, ku­na maksuseadused juba on erinevad. Raa­ma­tu­pidamise algtõed, Euroopas vähemalt, paneb pai­ka IFRS, mis on (RTJ 0 § 2):

[…] Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud […].

Tsentraliseerimine ehk nö kamba peale ühise töö­jõu ja -vahendite, nt raamatu-pidamis­tark­va­ra, ja temale arvuti, mööbli ja ka koha teki­ta­mi­ne kontoris, on sa-geli soodsam kui ise omale kõi­ge hankimine. Mõelgem, kui nt 4 erinevat ette-võtjat omavad igaüks oma tarkvara (pole üld­se odav), arvutit, mööblit ja ruumi kontoris, sa­mas kui raamatupidajat nad vajavad ehk paar päe­va kuus. Nad maksavad mööbli eest, mis sei­sab enamus aega kasutuseta, arvuti eest, sa-muti sei­sab, ruumi eest (kontori rent on päris kallis), kus vahendid tühjalt seisa-vad. Lisaks veel palk raa­matupidajale ja maksud sellelt, heal juhul poo­le koha eest, aga ka see on kallis, kuna raa­ma­tu­pidaja on ikkagi asjatundja. Kui ei oleks, siis saaks ju igamees sellega hakkama.

Ise kõige omamine ja pidamine on kulukas. Kui saaks soodsamalt, siis selle säästetud raha võiks pa­nustada tulu ja sellega veelgi enam raha too­va­tesse tegevustesse. Tulu ja raha pole päris sa­mad. Esmapilgul võib tulu olla, aga kui seda siis­ki ära ei maksta, siis tuleb see tulu maha kanda ja hullemal juhul kanda koos maksudega. Kui ei os­ka paigutada tulu tootvalt, siis võib ju maksta kiire-mini ära laenusid, st säästa intres­sidelt. Äär­misel juhul kulutada mujale või maksta roh­kem palka või dividende. Küll raha rakenduse lei­ab. See on ka põh-juseks, miks väike­ettevõtjad ja MTÜd nt raamatu­pidamis­tee­nu­se ostavad sis­se raamatu­pida­mis­büroo­st. See tuleb lihtsalt oda­vam. Arvatavasti ükskõik kui kallis büroo ei kü­si nii palju, et omal oleks oda­vam (ehk vähem ra­ha välja vii-vam) raama­tu­pidaja palgata, tark­va­ralitsents nt aastaks osta, lisaks osta möö-bel ja üürida ruum, mis seisab enamus aega tühjalt. Seetõttu ka renditakse tarkvara jm vaja­mi­ne­vaid võimalusi, lahendusi.

2 Ettevõte ja ettevõtja

Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. TsÜS § 66^1.

Ettevõte ja ettevõtja pole tingimata sama­tähen­dus­likud. Ettevõte (mitte ette-võtja) kui selline on keeruliselt määratletav mõiste. Seetõttu an­nan siin omad tagasihoidlikud mõtted. Ette­võtja omab näiteks kaupluste­ketti ehk hulka sama loo­gika (sama nimi, samad hinnad, sama kauba­valik vm piisav sarnasus) alusel töötavaid kaup­lusi (ettevõtteid). Sama loogika muudab erinevas kohas asuvad kauplused ketiks ja samas kohas asuvad kauplused erinevate ket­tide kaup­lus­teks. Kusjuures terve kett võib ka olla majandus-ük-sus ehk ettevõte, nt kui kett maha müüakse, mitte ei müüda ketist üksik kaup­lus. Need kõik kauplused (ettevõtted) või suisa kaup­luseketid (ettevõtted) kuu-luvad prae­gu­ses näites ette­võt­jale. Klient käib enamasti majan­dus­üksustest (ettevõtetest) ostmas, nii et oma­ni­ku­vahetus ei pruu­gi midagi mõjutada, klient ei pruugi tea­dagi ette-võtja vahetumisest majan­dusüksuse taga.