Silt: kiire

Ühelt poolt on tuntud põhimõte, et ostude eest tu­leb maksta, aga aeg-ajalt kipub meelest mine­ma. Kes teenust osutab või midagi kasutada an­nab või müüb, kannab samuti kulusid. Kui jätta ar­ved maksmata või nendega hilineda, siis see seab ohtu ka tema äritegevuse. Seda ei saa enam ni­me­tada müüja äririskiks, kuna müüja müüs heas usus, et soovides osta, oled ka võimeline maks­ma. Olles ostnud teenuse või kauba, oled võt­nud müüjalt võimaluse see müüa makse­või­me­lisele kliendile.

Maksusid makstakse rahas (tavaliselt panga­kon­to­le ehk arveldusarvele), vt MKS § 105 lg 1:
Maksukohustuslane on kohustatud maksusumma ja mak­su kõrvalkohustustest tulenevad summad (§ 31) ta­su­ma selleks määratud kontole. […].

Samuti muude kohustuste (arvete) maksmine toi­mub reeglina rahas. Nt kui võtan kätte kir­jas­ta­da sellega seoses lasen trük­ki­da raama­tuid, siis see oli minu risk, kas suudan ka need ma­ha müüa (nt edasimüüjate kau­du). Ma ei saa teha nt raamatu trükkijat oma kau­ba müüjaks an­des võ­la katteks oma raa­ma­tud, et võtku ja müü­gu ma­ha. See on minu, mit­te tema vastutus ega üles­anne.

Rahal on niivõrd oluline osa ärilises iga­päe­va­elus, et sel­lele on pühendatud lausa oma aru­an­ne. Ra­ha­voogude aruanne on aruanne, kus ühing näi­tab ära, mis põhjustel (müük, siht­fi­nant­see­ri­mi­ne, laenud jms) on talle rahad tul­nud ja mis põh­justel raha läinud (materjalid, tee­nused, pal­gad, laenutagasimaksed jms). RTJ 1 § 5 ja RTJ 2 §-d 34-44 ja lisa 3.

Väga lihtne põhimõte on, et kui raha pole, siis ar­vet maksta ei saa. Sellega tekivad ahvat­lu­sed pet­ta maksudega, lisaks ahvatlusele ka liht­salt möö­dapääsmatu olukord jääda maksude eest või tarnijatele müüdu eest võlgu. Kui raha pole, siis lihtsalt pole millestki maksta.

Üks variant on kasutada klientide ettemakseid ühin­gu olemasolevate arvete maksmiseks. Sel­le­ga on oht, et kui klient soovib oma ettemakset ta­ga­si, siis peab see raha olemas olema, et hoida ühin­gu mainet. Selle jaoks tasub hoida mingit lik­viidsust (vaba raha pangaarvel või kassas). Lik­viidsuse tagamiseks on võimalus, et arved maks­takse ära võimalikult hilja (siiski mitte min­nes maksetähtajast üle), et katta vahepeal oota­matult tulevad kohustused (vaja­du­sed raha väl­ja maksta) ning siis loota, et saabub piisavalt ra­ha asemele, et saaks järgmise arve õigeks ajaks ära maksta. Kui usku ei taha väga proovile pan­na, siis on variant anda klientidele või­ma­li­kult lühike maksetähtaeg või pakkuda hinnast al­la tingimusel, et arve tasutakse kiiresti.

Samas ei ole alati võimalik seda pakkuda ning ole­me ausad, parem on raha ikkagi kätte saada või­malikult palju ning pakkuda juurde hoopis roh­kem teenuseid või kaupa ehk müüa või­ma­li­kult palju või parema kvaliteediga, nt kiirema saa­bumi­sega, et klient siiski oleks nõus saa­bu­nud arved kii­resti ära maksma. Enama kauba müü­giga või ära andmisega saab vähendada varu­sid, sh ka vaba aega. Varude all on rahad kin­ni või kohus­tus nende eest maksta, kui seni po­le veel tasu­tud.

Teatud tingimustel on töötaja vaba aeg töö­ko­hus­tuste täitmise ajal erinevate töö­ülesannete va­hel (nt kui üks klient on lahkunud ja teine veel tulemata) üks varu liike, küll ebaharilik ning lihtinimesena vähemalt sageli sellisena mit­te vaadeldav. Samas, see on põhjus, miks tun­nipalgalisele inimesele paisatakse või­ma­li­kult palju töökohustusi, sellega saab sama raha ja aja eest rohkem asju tehtud, ülesandeid täi­de­tud. Tunnipalka või ka fik­seeritud kuupalka (st iga kuu sama suur summa sõltumata töö­päe­va­de arvust) makstakse sõltumata töö­koormusest, st tööga hõivatud või ka otsestest töö­üles­anne­test vabal, aga valmis­olekuga tööülesandeid täi­ta, ajal töökohal. Inimene pole küll samasugune töö­vahend kui nt arvuti, aga niisama talle ka pal­ka ei maksta.

Raha säästmiseks tasub vahel teha ettemakseid, nt kui sellega saab säästa pangateenustasudelt. Kui ühingu juhataja kardab, et kulutab raha ära, siis võiks arved võimalikult kiiresti ära maksta, siis ei teki ahvatlusi uusi arveid tekkida lasta loo­tuses, et ehk tuleb raha. Väikeste raha­sum­ma­dega toimetavatel ühingutel pole vahet, kas nad maksavad varem või hiljem, suurte sum­ma­de puhul aga võib tekkida võimalus see raha kas­või natukese lisa teenimiseks paigutada ku­hu­gi ära, nt üleöödeposiiti (ööseks panka täht­aja­lisel hoiule andmine, aga siis ei saa seda ra­ha öös­el ka kasutada, eriti tänapäevases e-pan­gan­du­ses, kus see teoreetiliselt ju on olemas – in­ter­netipank töötab ööpäevaringselt). Miks mit­te li­sa­raha teenida ohutul viisil? Ohutuses peab iga­üks siiski ise veenduma eriti viimaste aas­tate pan­gakrahhide juures.

Seega võib öelda, et kuigi arved on väljastatud klien­tidele, mis justkui toob rahasid sisse ühel het­kel, on väga tähtis tänaseks päevaks vajalik osa saada ka tänasel päeval kät­te.